Intervjuu Supilinna Seltsi juhatusega, Liis Keerberg

Supilinna Seltsi juhatuse liikmete Aliis Liini, Heiki Valgu ja Ergo-Hart Västriku intervjuu Liis Keerbergile 4. juulil 2006. aastal Supilinnas (stenogramm)

Artikkel on ilmunud kogumikus "Keskkond ja kodanikualgatus", 2006

Ergo: Mina mäletan seda Sünteri Sassi juttu 2002. aasta talvel või 2001. aasta sügisel, kui ta käis mul töö juures Rahvaluule arhiivis ja küsis Supilinna kohta juttusid või Supilinna kaarti, kus on legendid juures. Siis ta rääkis, et tahaks ikka Supilinna kultuurifestivali teha.

Aga planeeringutega tegelemine ja linnavalitsusega suhtlemine tuli ka pärast seda kui selts moodustati?

See tuli, jah, pärast seltsi.

Aga meilitsi suhtlemine oli enne seltsi?

Aliis: Hakati koguma kokku inimesi, kes võiksid seltsi luua. Põhiliselt suheldigi algul sel teemal, et kuidas me loome, keda kaasata ja diskuteeriti, mida põhikirja panna. Kasvõi see, et me määratlesime ära Supilinna laiemalt kui Tartu linn arvab, et Supilinn on. Need linnaosad on kuidagi niiviisi jagatud, et poolest Tähtvere tänavast näiteks ei ole Supilinn ja poolest Kroonuaiast ja et lõpeb kohe Kauna tänavaga ära. Vaidlesime omavahel selgeks, mis on ajalooline Supilinn, mida meie käsitleme Supilinnana ja mis on see, mille eest selts hea seisma peaks.

Mitu asutajaliiget teil oli?

Aliis: Asutajaliikmeid oli 43, Supilinnast 34 ja väljastpoolt Supilinna 9. See viimane oli see kamp, kes siin mõnikord käis ja leidis, et on väga hea ja väärtuslik koht. Algusest peale oli see liin, et see ei saa olema mitte ainult Supilinnas elavate inimeste ühendus, vaid Supilinna armastavate inimeste ühendus. Paratamatult päris paljud neist ka elavad Supilinnas :), aga märkimisväärne on olnud ka nende inimeste hulk, kes asjasse väga hästi suhtuvad, aga ise on väljastpoolt.

Kui palju inimesi seltsis praegu on?

Aliis: Seltsis on praegu 95 viis liiget, füüsilisi isikuid 93 ja kaks juriidilisest isikust liiget ka. Tartumaa Rahvakultuuri Keskselts ja osaühing Gabro, kes on see firma, kes teeb neid hauakive seal Oa tänaval. Praeguse seisuga on neist Supilinnas elajaid 65 ja väljastpoolt Supilinna 30 liiget. Nii et täitsa palju, kaks neist on veel välismaalased, kes on siia sattunud, leidnud, et väga vahva koht ja tahtnud seltsi astuda.

Kas ta ongi rohkem sõprade ja tuttavate ühendus?

Ergo: Ta ei ole mingi kitsas kildkond. Ta on inimeste rühm, keda ühendab miski – tunne, et see keskkond on oluline ja me tahame midagi selle hüvanguks ja väärtustamiseks ära teha, et seda lihtsalt niisama buldooseriga kokku ei lükataks. Selts on justkui sümbioos naabrivalvest, linnaosa hääletorust ja kodukandi liikumisest.

Kas töörühmad tulid ka kohe seltsi loomisega või see edenes pärastpoole?

Aliis: Kas sa, Heiki, mäletad ka seda korda, kui me seal platsi peal koos olime?

Heiki: Siis oligi neid töörühmi kõige rohkem, kui neid loodi ja paberi pääle kirja pandi. Kõik olid hirmsad aktivistid ja oli seitse toimkonda, kõigil olid kohe omad juhid ja liikmed. Pärast ei ole neid toimkondi enam kunagi nii palju olnud, kui siis oli paberi peale kirjutatud.

Aliis: Täies mahus toimkondade tegevus käima ei läinud, aga mõned töötavad väga hästi – eks see olene eelkõige toimkonna juhist. Kõige paremini toimib ajaloo- ja pärimustoimkond, millega Heiki tegeleb. Planeeringute toimkond, mille juht on Mart Hiob, koostöö mõttes võib-olla nii hästi ei toimi, aga Mart hoiab asjadel silma peal ja see valdkond on kaetud. Mingil määral toimis teabetoimkond ajalehe kaudu ja algse teabevahetuse korraldamisel.

Heiki: Oli ka see naabrusvalve, aga midagi sellest eriti tulnud ei ole.

Mulle tundub, et isegi kui toimkonnad ei tegele selle konkreetse teemaga süviti, siis kuidagi kogukonna siseselt see ikkagi toimib. Meililisti tuleb aeg-ajalt ikka infot, kui kellelgi on midagi ära veetud aiast või muud sellist.

Aliis: Seda küll, aga süsteemsest tegelemisest on puudus. Samamoodi laste toimkonnaga, et paljud ütlevad, et lahe asi, kui mingi rahapakkumine on, aga ei leidu tegelikult seda kampa praegu, kes tegeleks.

Heiki: Ei leidu seda, kes võtaks vastutust. Huvilisi ja rääkijaid on küll, aga igal asjal, et ta toimiks, on vaja, et vastutus oleks taga.

Supilinn ja selts on olnud Tartu linnavalitsusele nagu demokraatia katselapikeseks. Planeeringutes ja Supilinna elu puudutavates asjades on teil järjepidevalt oma seisukoht ja linnaga tekib nende pinnalt ka vastasseise. Kuidas teile tundub, kuidas linn teisse suhtub?

Heiki: Ma arvan, et meid on hakatud aja jooksul järjest tõsisemalt võtma. Alguses ei olnud võib-olla nii tõsist suhtumist, aga nüüd on juba tasapisi tekkimas partneri staatus.

Linnale on endale ka ju kasulik, kui ta näeb oma administratsiooni nõrku kohti.

Aliis: Eks see mingil määral toimib ka nii, et kui linn soovib, et mingile oma ideele või asjale kodanikeühenduselt toetust, siis ta on suhteliselt käbe pöörduma Supilinna seltsi poole ja küsima, et “te ju tahate ka seda”. Siis me teeme jälle kirja, et muidugi - saame olla abiks ja mõnigi hea asi, mille osas linn ei taha võtta otsustamisel täit vastutust või vajab tuge, saab sel moel koos ära tehtud. Hea on näidata, et näete, ka kodanikualgatuse korras seda sama asja toetatakse. Aga vajakajäämine on see, et need asjad, kus linn tahab teha midagi, kus meil võib olla vastuarvamus või täiendused, siis neis asjades nii käbedalt ei pöörduta meie poole, et vaadake, tegeleme ka selle küsimusega, kas tahate ka siin midagi öelda. See on see nõrk koht veel.

Heiki: …kirja vastused alati kõige kiiremini ei tule :) Eriti küsimustes, mis on linnale ebameeldivad.

Aliis: Selles mõttes on linnal hea positsioon, et tal on valik – kas kaasata või mitte kaasata. Tal ei ole kohustust kaasata ja siis ta valibki selle järgi, kumb talle kasulikum tundub.

Aga sellist järjepidevat suhtlusliini näiteks planeeringute küsimuses ei ole sisse seatud linnaga ja te ise otsite üles need asjad?

Aliis: Me ikkagi ise otsime. Peab tunnistama, et kui me ise ei oleks aktiivsed, siis ei toimuks mitte midagi.

Heiki: See on see, et meil nagu õigus on tegutseda ja oma sõna öelda, aga keegi seda õigust pakkuma ei tule.

Aga kes teil nende planeeringuasjade läbivaatamisega tegeleb – kui mingi info tuleb, kuidas te siis toimite?

Heiki: Mart hoiab nendel asjadel kõige rohkem silma peal, see on tema erialaga seotud. Ja tegelikult asjad on ju internetis olemas – kõik algatamisel olevad planeeringud ja siit-sealt kes näeb, ikka annab teada.

Aliis: Aga Mart ikka põhiliselt, ta on töö kaudu kursis nende asjadega, peab olema :)
Ja paratamatult teravdatult näeb, kui mingi asi on Supilinnas toimumas.

Planeeringuettepanekute valmistamine käib siis nii, et Mart valmistab eelnõu ette, teised täiendavad ja siis saadetakse ära?

Heiki: Mart on saatnud infot laiali listi ja inimesed saavad lugeda, projekte vaadata ka visuaalselt pildi kujul.

Aliis: Ja neid kirju olete teinud sina (Heiki) või Mart. Mõlemad olete teinud.

Heiki: Jah, mõlemad. Aga enne ikka listis. Oleneb kui tõsine see asi on, milline see tagasiside on, see sõltub juhtumist.

Aliis: Ja kui teid ei ole olnud, siis on mõned teised teinud. Selles mõttes see potentsiaalne inimeste ring, kes appi tulevad, on päris normaalselt suur.

Heiki: Jah, pink ei ole tühi.

Hiljuti lugesin Supilinna listist, et Tartu linn arvestab Supilinna arengukava mingis muus protsessis.

Heiki: Selle asjaga on, jah, praeguses seisus hästi. Kaks asja, mida see viimane kiri nüüd andis. Me tahtsime Supilinna uut üldplaneeringut, aga tuleb siis teemaplaneering. See pole muidugi päris see, mida me tahtsime, aga noh, see selleks. Vaatame, mis sellest siis tegelikult tuleb. Ja meie arenduskava arvestatakse selle teemaplaneeringu koostamisel.

Aga mis teemal teemaplaneering siis on?

Ta oli ikka miljööle ja elukeskkonnale suunatud. Aga meil olid võib-olla natuke laiemad asjad ka sees, nagu liiklusstrateegia ja… kas see nüüd hakkab seal kajastuma või mitte, eks elu näitab.

Aga kuidas Supilinnas haljastusega praegu on? Kas seda on piisavalt või kas on plaanis rohealasid juurde ka tekitada? Või on praegu pigem see, et kipub vähenema siit-sealt?

Heiki: Selge, et ta kipub vähenema. Juurde tekitada millegi arvelt ei saa, siis peaks midagi ära lammutama. Pindala järgi on praegu võibolla normaalselt, aga puid võiks olla siiski rohkem. Neid oli ka, aga viimased viis aastat kogu aeg näed, kuidas võetakse puid maha, aga seda, kuidas uued puud asemele kasvaksid, seda ei näe selle aja jooksul.

Aliis: Selles suhtes on kõige karmim lugu nende uute majadega, kuhu ei planeeritagi mingit haljastust. Kasvõi seesama, mis siin kõrval on (Herne 42) või Tähtvere 3b – kui ikka kahe maja vahele lähed, siis seal on parkla-parkla-parkla, aga ei ole peale üksiku mururiba mingit haljastust. See on ilmselt kõige suurem oht kogu asja juures. Seal on need täisehitusprotsendid ka suuremad, juba objektiivselt, aga haljastust siiski annaks sinna planeerida, aga seda ei väärtustata.

Tähtvere õunaaia puhul eriti, need majad on sinna nagu sisse litsutud…

Heiki: Kinnisvaraarendaja näeb ainult ruutmeetrit ja ruutmeetri hinda ja mis see kasu toob. Aga seda, et mingisugune puu võiks ka hea olla seal, või nendele inimestele, kes seal elama hakkavad, selle peale keegi ei mõtle. Mõeldakse ainult, et saada see krunt kätte, ehitada ta võimalikult palju täis, leida sinna võimalikult palju ostjaid, et ta võimalikult palju raha annaks ja mis sealt edasi saab, see ei ole enam kellegi asi. Mis tingimustes need inimesed seal tegelikult elama hakkavad.

Tahtsingi nende uute majade inimeste kohta küsida, et kas nemad on ka teie sarnased supilinlased või kas nad on Supilinna ellu sisse elanud või kas teil on nendega kontakti olnud?

Heiki: Ei tea.

Ergo: Muidu ei ole olnud, aga eile oli selle mammiga siit kõrvalmajast esimene kokkupuude. Hästi tore. Me oleme küll näinud uhkeid autosid siin parklas seismas, noori ja ilusaid inimesi liikumas, aga mind kõnetas õuel üks mammi. Meil on ka ikka autoloks siin seismas, ja mina käisin seal midagi õiendamas ja siis kutsub üks mammi mind, et noormees, noormees, tulge mulle appi, mul on suur häda. Tulge kohe minu juurde (no hästi palav oli ka). Ja selgus, et tädi ei saanud mobiiltelefoniga helistada. „Näitab kogu aeg Eva ja Eva siin ees, eile õhtul alles sain helistada, aga täna ei saa”. EMT oli ees ja ta ei saanud klahvilukku maha, Nokial läheb peale see ja siis ma aitasin tal numbrit valida. Ja siis ta rääkis, et lapsed olid korteri ostnud, kahetoalise – suur tuba ja väike magamistuba ka. Ei tea, kas ta on olnud mingi linna daam või .... Ma kuulsin kuidas ta telefonis rääkis, mitte kedagi siin majas ei ole, ma ei tea, kas kellelgi on üldse televiisor siin, või kuidas seda televiisorit üldsegi saab... Aga samas ta oli sihuke tore, jumala võõrast inimest hüüab üle aia, tulge noormees siia... ja kutsus mind oma elutuppa ja siis me koos selle telefoni kallal pusisimegi. Mul tütar kohe ütleski, et siis oli see tema, kes need lilled sinna istutas.

Tegelikult ka selle naabruses oleva ehitatava majaga,.... tondiloss - selline rahvapärane nimetus on tekkinud juba sellele kolakale... et ma lepin selle tondilossiga, siis, kui seal on toredad inimesed. Kui nendega tekib inimlik side või suhe ja kui on võimalik nad paenutada siinses rütmis elama või nad suudavad ise väärtustada. Muidugi on ohtlik, kui neid tuleb nii palju, et nad teevad uued reeglid. See on kriitiline. Aga tahaks kõike teha, et siia tuleks Supilinna tema miljöö ja eripäradega armastavad inimesed.

Aliis: Mina ei tunne mitte ühtegi uue maja inimest. Aga mis jääb silma, on see, et müüakse pidevalt seal. No näiteks seal Tähtvere 3b-s, minuarust üks sama korter, mida kogu aeg müüakse. Seal ilmsesti on ostnud ära need korterid mitte inimesed, kes tahavad seal elada, vaid mingiks hangeldamiseks või milleks iganes. Ja siin ka on müügis, ja vist ei müü enam mitte arendaja, vaid müüb keegi teine edasi. See on üks asi, mis hakkab silma, ja mitte heas mõttes. Aga õnneks ei ole neid nii palju, et saaks mingit trendi välja tuua. Sest praktiliselt ongi käiku lastud need kaks maja, ja hiljuti see maja (Herne 42). Kas on veel midagi, tead sa, Heiki?

Heiki: See Kroonuaia 64, väike majake.

Aliis: Ah jaa, sellega on hoopis ise keiss, ühepereelamu, mingi õnnetu saatusega see edasimüümine seal, aga praegu üliõpilaskondade liit ostis selle ära. Ta on hea näide selles mõttes, et seal oli üks vana maja, mis lammutati ilma lammutusloata ära ja hakati ilma korrektse ehitusloata ehitama. Supilinnna Selts astus sellele vahele, neil oli suhteliselt nutune seis, sest tõesti olid dokumendid korrast ära, ja läbirääkimiste käigus saime peaaegu kõik oma ettepanekud selle maja puhul läbi surutud ja kokkuvõttes ta tuli päris armas välja. Ja nüüd tundub, et on saanud ka sellise omaniku, kes tahab teda pidada ja siin olla. See on hea näide uuest ehitusest.

Selts tundub kuidagi Supilinna elu terviklikult märkav ja edendav jõud. Just selles mõttes, et te tegelete teemadega alates planeerimisest, ehitamisest, kultuurielust, loomapidamise ja naabrivalveni välja. Kuidas te sellise haarde olete saavutanud?

Heiki: Mis selle asja taga on. Ikkagi see, et meil oleks normaalne elukeskkond. Et see elukvaliteet, mis on, ei läheks halvemaks. Ja kui sa elad, siis kõik asjad on tähtsad, mis su elu mõjutavad ühe või teise koha pealt. Et see ei ole mingi pingutamise tulemus, et meil oleks iga ala peale inimesi kuskilt või… lihtsalt elu ise paneb need asjad paika.

Aliis: Pigem ongi nii, et ideid ja teha tahtmist on tõesti igas valdkonnas, aga teha jõudmist ei ole igas valdkonnas. See on see, mis paistab silma. Et külmaks ei jäta need küsimused tõepoolest, seda oled sa õigesti näinud, aga kas me jõuame nendes teemades midagi ära teha, on juba oluliselt palju küsitavam, sest kui inimesed teevad ikkagi omast vabast ajast ja vabast rahast, siis ei saa nõuda, et kõik oleks nii viimase peal kogu aeg tehtud või kõik head mõtted ellu viidud. Elluviimiseks teatavasti on veel mingeid ressursse vaja peale hea tahte.

Ergo: Ta on just nii, nagu ta on välja kukkunud või mis nagu lõkkele lööb. Või mis on ka mõne üksiku konkreetse inimese huvipunkt või südameasjaks võetud asi. Kõikidel inimestel ei ole soodumust tegelda ühiskondlikul alusel asjaga. Mõned teemad on jäänud kõrvale, inimesed on ära väsinud või ära vajunud. Samas on ka loomulikum, et see toimub rohujuure tasandil ja vastavalt vajadusele. Kui siin on hulk lapsemammasid, kes tahavad oma lastehoidu teha, siis nad otsivad ja panevad selle käima. See ei ole ülevalt poolt sugereeritud lahendus, et me peame seda tegema. Et seda ülevalt poolt teha, peaks olema mingi imetoetus või majanduslikud hoovad. Praegu on ikkagi see, kust on tulnud vajadus või tunne. Üksikisikute tugev tahe või initsiatiiv, ei tea kust kohast tulev tahtmine, mis paneb asjad liikuma. Seda ei ole nii hirmsasti koordineeritud, mulle näib, seltsi tasandil küll mitte. See on väljakasvav igapäeva vajadustest.

Osad linnaosa-seltsid on loodud just pigem mingiteks juhtumiteks või selle paikkonna inimeste esindamiseks, aga need ei kata alati nii terviklikult…

Aliis: Sa, Heiki, ütlesid, et üks asi on see, et see on meie kodu, mida me hoiame. Aga minu arvates tuleb siia Supilinna dimensioon ka juurde. Isegi kui me ei elaks siin – on inimesi, kes on valmis selle eest seisma ka siis, kui ta ise ei näe seda oma aknast. See tundub olema väärtus. Võib-olla teiste seltside puhul ongi see nagu MTÜ-de puhul ikka, et tullakse kokku ühte asja, oma huvi paremini esindama, aga siin ei ole mitte niipalju oma huvi, kui huvi seda asja säilitada ja selle jaoks midagi ära teha. Ma arvan, et see on see lisaväärtus, mis teeb ta erinevaks. Et see ei ole ainult huvide summa, vaid midagi muud laiemat.

Heiki: Ja ikkagi Supilinn ise. See väärtus, mis siin ümberringi on ja et on inimesed, kes sellest aru saavad. See koondab inimesi enda ümber.

Aliis: Ja seda juba aegade jooksul. Mäletan, et kui ma ise veel Tartus ei elanud, siis ikka jälle keegi kusagil hõikas, et vaat aga Supilinn on seal kusagil see koht Tartus. Päris paljud inimesed, kes temaga kunagi on kokku puutunud – siin jalutamas käinud või mingi aeg elanud – viivad selle kaasa. Ju ta siis eriline koht on, et ta paneb inimesi midagi tegema ja aastakümnete pärast seda meenutama.

Minul on ka Supilinnaga see, et ise elan küll Kooli tänavas praegu, aga see kui ma sealt treppidest juba alla tulen või Lepiku tänavast sisse, siis on selline tunne, et olen nagu kodus. Ehkki mul siin päris kodu ei ole, aga sõbrad on siin ja… ta on pigem ikkagi maakoha või küla moodi, kuidagi lahe ja loomulikum olemine kui mujal võibolla.

Heiki: Praegu on ta ikka väga ohustatud ruum ka. See võimalike halbade muutuste juhtumise tõenäosus on siin väga palju suurem kui Tähtveres näiteks. Tähtvere nagu oleks valmis, sest krundid on suured küll, aga keegi ei tüki Tähtvere kruntide kallale, sest need on Tähtvere krundid. Aga kui Supilinna krundid on suured, siis tullakse siia. Vägisi. Ostma ja ehitama ja…

Tahtsin just selle Supilinna olemuse kohta ka küsida. Ta tundub selgelt oma näoga linnaosa olevat. Millest Supilinn ja siinsed inimesed siis kokku on pandud, kes nad on?

Aliis: Ei tea, Tartu vaim pidi elama siin. :)

Heiki: Ta on hästi kirju. Aga vähemalt mis siiamaani on olnud, on see, et suurem osa siinsetest elanikest on ühiste väärtusorientatsioonidega, mis ütlevad, et nii nagu on, ongi hea ja me ei taha siia mingeid väga kaasaaegseid asju sisse. See hoidmine on märksõna, mis siin ühendab. Väga erineva sotsiaalse taustaga, haridusega, erinevate elualade inimesi.

Aliis: See on iseenesest huvitav küsimus, et need inimesed hoiavad, aga mis see siis on, mis paneb neid seda tegema? Seal peab nagu veel midagi olema, mida ei näe, aga kas me suudame selle kuidagi ära sõnastada?

Heiki: Siin jõuamegi tegelikult idealismi, et on üks idee ja vaimne asi, mida ei saagi käega katsuda, aga see on niivõrd tugev, et ta tõmbab inimesed enda poole. Siin on muidugi see keskkond ja see vaimne pool nii lahutamatult üksteisega koos, et ei olegi võimalik seda vahet õnneks tõmmata.

Aliis: See on huvitav tõesti, et keegi eriti ei suuda seda sõnastada. Aga see ei ole ka igaühele erinev asi, sest sellest saadakse uskumatult ühte moodi aru. Me oleme omavahel rääkides tihti jõudnud sellele järeldusele, et me ei peagi mingeid asju väga põhjalikult läbi arutama, sest me mõtleme nii ühte moodi. Kui sinagi seda küsisid, et kas keegi tuleks rääkima, siis ma just mõtlesin selle peale ja Heiki ka kirjutas, et kes saab, et tuleb minna. Ei ole seda probleemi, et pean tingimata mina minema või tahan, et läheks tingimata tema, sest keegi kolmas ajab sellist juttu, mis ei sobi. Ikka päris suur hulk inimesi mõtlevad uskumatult ühte moodi. Ei ole sellist konflikti, et ühel on ühed ja teisel teised huvid.

Heiki: Kui näiteks tegime seda uute majade küsitlust, et millised peaksid uued majad välja nägema siin ja misuke peaks olema Supilinna tulevik, siis ikka väga ühtlased olid need vastused. Üle kolmesaja vastuse oli ja enamikes küsimustes andis ligi neli viiendikku täiesti ühesuguseid vastuseid. Teine selline märksõna võiks olla Supilinna arenduskava, mis me tegime. Saime ta valmis nii, nagu tundus, et ta võiks olla ja panime kodulehele üles ja ei ühtki kriitilist tagasisidet. Samas, kui on olnud mõni väikene asi, mis tundub tõesti vale ja valuline, siis on see list täis ja punane. Kui asi kellelegi ei meeldi. Ja siis ta ei meeldi kohe paljudele. Mingisugune ühtsus siin on inimestes küll, jah, rohkem kui mujal keskeltläbi.

Ergo: Kui seda keskkonda vaatad, siis on Karlova või Tammelinnaga võrreldes rohkem ruumi. See on omaette väärtus, kui on ruumi olla, kõik pole ära arendatud. Nagu Mari-Ann Remmel ütles, et on lapsel sopalomp, kuhu kevadel jalgupidi sisse minna. Selline lõpetamatus, on ruumi, mida täita. Ja kindlasti need inimesed. On inimesi, kes ei suuda ega taha Supilinnas elada. Pead olema väheke vabameelsem. Tahad või ei taha, pead ikkagi seedima seda alatasa Herne poe kõrval jorisevat seltskonda. Sa pead millestki üle olema või saama, olema tolerantsem. Nende jõmmidega toimub selline kooseksisteerimine printsiibil – mina ei sega sind ja sina ei sega mind. Tundub, et on mõlemapoolne aktsepteerimine. Pigem nad hoiavad siia tulnud gastrolöörid eemal, meil on siin omad lõukoerad, kes kõike näevad ja silmas peavad. Siukest agulihõngu on ikka natuke. Ka lapsed, kõigil ei pruugi olla kõige parem taust, neil võib olla kodus probleeme, aga lapsed on nad ikkagi ja tänaval ikkagi mängivad. Aga nad ei ole kammitsetud. Tammelinnas või Karlovas on kohustus olla korralik, aga siin ei ole seda. Lihtne on öelda, et ah, see Supilinn on üks asotsiaalne värk ja seltskond. Kui ülikooli tulin, siis sõbrad, kes siin elasid, viskasid nalja, et siin on üliõpilased, pensionärid, kriminaalid ja prostituudid. See võis olla mingi hetk, et siin andis tooni üks või teine. Aga nüüd siin rohkem suheldes ja nähes inimesi, on siin olnud oma tugev elanikkond, teadlik seltskond.

Kuidagi see suhtlemine ka. Tähtveres on ka majad ühiste hoovidega, aga siin on minu arust selge vahe sees. Vanemate juures naabrite vaheline suhtlemine on reserveeritum, igal ühel on oma privaatne aianurk ja ega eriti palju suhelda. Aga siin on ta kuidagi teistmoodi, inimesed ongi justkui tulnud teistsuguse hoiakuga.

Aliis: Jah, ma arvan, et see on kuidagi pooleks. Et ühelt poolt keskkond tingib seda. Ma tulingi Supilinna seda elu elama, mulle meeldib, et see siin niimoodi on ja ma aitan sellele kaasa – räägin naabrimammiga ja hoian naabri lastel silma peal ja kui koer tuleb tänaval vastu, siis ma tean, kelle koer ta on. See mulle väga meeldib. Teine asi on see, et siin ongi väga palju selliseid inimesi, kellega ongi tore suhelda. Ei pea pingutama, et ta on nüüd minu naabrimammi ja sellepärast pean taga suhtlema. Siia kuidagi on sattund sellised toredad mammid ja toredad noored inimesed.

Heiki: Mulle tundub, et siin nagu miski asi kestab edasi, mis mujal on ära kadunud kogu selle massikommunikatsiooni ja infoühiskonnaga, kus mingi kommertsiaalne kiht ja raha on peale tulnud. Aga siin on see mingi hästi vana kommunaalne küla-asi justkui aegade algusest, kui ta siia tekkis, siis oli juba selline avatud suhtlemine siin ja see on praeguseni püsinud. Tal on kindlasti oma kõva ajalooline mõõde.

Ergo: Üksõhtu oli näiteks tore seik, käisin all keldris, õunamahla toomas või midagi, keerasin ukse lukku ja unustasin tule põlema. Seda oli näha ja tuli mööda üks vindine mees ja ütleb, et „ou poiss, sa jätsid tule põlema, kustuta ära. Ma olen elektrik, mul jäävad kõik need asjad silma kohe.” Täiesti suvaline, esimest korda näen elus, parajalt jopsis vend tuleb mööda ja ütleb. See on selline tore elu, kui inimesed suhtlevad ja on sõbralikud.

Mulle tundub see ka, et siin on natuke teistsugune aeg võrreldes mõne muu linnaosaga.

Heiki: See on see rahu, mis siin on. Ja see on suuresti tänu ka sellele, et ei ole siin suuri ärisid sees – eriti neid kaasaegseid uusi asju, ei ole suurt liiklust, ei ole sellist kiirelt läbivoolavat inimmassi siin.

Ja see, et seda uue aja steriilsust on suhteliselt vähe, on kodune ja loov keskkond.

Ergo: Mul käis üks Hollandi tuttav, kes õppis Soomes mööblidisaineriks, olime vahetusüliõpilastena Soomes koos, sattusime ühes toas elama. Teda uued piirkonnad huvitasid ja ta tuli ükskord kaasa Eestisse. Ta oli ka nii lummatud nendest vaadetest siit akendest. „Et see on kujuteldamatu, et siin ei ole ühtki täisnurka või ühtki tasapinda ei ole teineteisega parlanksis, kõik on täiesti omasoodu. Kui ma püüaksin seda kirjeldada ühele oma arhitektist sõbrale, ta ei usuks mind, et see on võimalik.” See oli tema kommentaar vaatele kevadise Supilinna akendest.

Aga kuidas seltsis otsuseid tehakse? Koosolekutel?

Aliis: Juhatus on see, kes peab juhtima, esindama ja vastutama. Mitmed otsused tehaksegi juhatuse tasemel ära. Aga mulle tundub (olen olnud algusest peale kõigis juhatustes), et alati on juhatuses olnud see asi üleval, et kui tundub, et tegu on otsusega, mis võib tekitada mitmetpidi arvamusi või mille peaks läbi rääkima, siis on kasutatud seda listis väljatoomise ja arvamuste küsimise meetodit. Kuigi tegelikult see Supilinna list ei ole Supilinna Seltsi list. Ta on avatud list kõigile ja võibolla umbes pooled liikmetest on seal Supilinna Seltsi liikmed. Ülejäänud ei ole seltsi liikmed. Aga me ei ole seda ka oluliseks pidanud, me ei taha esindada seltsi kui juriidilist isikut või kujundada välja mingit seltsi identiteeti, vaid pigem on selts väljendusvahend Supilinna elanike ja teda armastavate inimeste ideede väljaütlemiseks. Selles mõttes me pole seda nii oluliseks pidanud, et kas see, kes midagi ütleb või kriitikat teeb, on seltsist või mitte. Aga jah, need valulisemad asjad oleme üritanud enne läbi arutada, kui sellega kuskil seltsi nimel välja minna.

Aga kes teil juhatuses on, mis tausta või haridusega inimesed? Kas see on ka niimoodi teadlikult kokku pandud?

Heiki: Ei ole, täitsa juhuslikult.

Aliis: Meil alles olid juhatuse valimised juuni keskel. Aga mis seal siis on… Mina olen jurist, Mart on linnaplaneerija, Heiki ajaloolane, Ergo rahvaluuleteadlane, ja Kalle Sõber on uus juhatuse liige – majandusharidusega inimene, kes tegutseb IT-valdkonnas. Eelmises juhatuses oli Nele Nutt, maastikuarhitekt, ja Asko Tamme, Tartu Linnaraamatukogu juhataja, ei teagi täpselt mis haridusega, filoloog ilmselt. Me natuke üritame ka seda, et juhatus ei hakkaks ainult omakeskis suhtlema ja arutama neid asju, mida väga laiale ringile ei tooda. See oht on olemas. Ja nüüd me oleme üritanud niimoodi teha, et kõik need, kes olid eelmises juhatuses, ja ka need, kes kandideerisid nüüd, aga kes ei saanud valituks, ühendada sellesse juhatuse sisesesse listi, et oleks natuke laiem see inimeste ring. Ühed on küll need, kes juriidiliselt vastutavad seltsi eest ja keda siis sanktsioneeritakse, kui midagi on valesti, aga teised on ajutrust, kes saavad mingid asjad enda peale võtta, kui on vaja võtta või mingid tööd ära teha. Praegu on neid inimesi vist siis üheksa.

Aga kas teil juhatuses on olnud vaidlusi ka? Mis need kõige rohkem erimeelsusi tekitanud teemad on? Need samad planeerimisasjad?

Aliis: Ma ei arva isegi, et kindlad teemad on. Pigem suhtumine. Vaidlused tekivad selle pinna pealt, kui palju minna kompromissile. Me teame, mida me tahame, aga kuidas me peaksime seda saavutama? Kas sammugi tagasi astumata või pigem mingite pehmemate meetoditega. See on üks asi, milles me natuke alati vaidleme. Ja mõnikord me vaidleme ka väljendusvahendite üle. Oleme ühel nõul näiteks, et linnavalitsus või keegi teine partner on teinud mingi asja valesti, aga et kui kriitiliselt ja teravalt peale minna. Osa inimesi arvab, et peaks olema lõputult heatahtlik, teised jälle ütlevad, et tulebki otse öelda, et teine pool on eksinud.

Aga kui suurt osa siinsetest planeeringutest ja elukeskkonda mõjutavatest otsustest teil on jälgida õnnestunud? Mida teil on õnnestunud positiivselt mõjutada ja mille peale pole jaks hakanud?

Heiki: Seni väikeste planeeringutega erilist edu ei ole olnud. Meid on lihtsalt ka petetud. Arendajate käest oleme siin kahel juhul täiesti otseses mõttes petta saanud. Lubatakse ühte, tehakse väga hea nägu ja siis on see arendaja läinud ja tulevad need asjad ikka niimoodi, nagu ei olnud kokku lepitud. Tähtvere 3b oli see Eesti Ehitusarendus, ja Herne 42 Albatrek.

Kuidas need muudatused siis tekkisid? Detailplaneeringus lepiti üks asi kokku ja ehitusluba anti teistel tingimustel?

Heiki: Üks on siin detailplaneeringu faas, teine faas on see, kui mingi asi on meie poolt protestitud ja seisma pandud, ja siis algavad läbirääkimised. Siis lubatakse ühte, kui me oma nõudmised tagasi võtame, ja kui me oleme tagasi võtnud, siis teine pool oma lubadusi ei täida lihtsalt.

Aga kas siis ei ole olnud kirjalikku lepingut nendega?

Heiki: Paraku ei ole seda mõistust niipalju olnud, et teha.

Aliis: Tegelikult selle esimesega isegi oli. Minu teada olid lepingu tekstid mõlemal puhul valmis, aga mis nendest sai… ilmselt me ei olnud ka ise lõpuni järjekindlad nende asjadega.

Heiki: Aga siit kogemus, et ühtegi sellist kokkulepet suulises vormis ei või usaldada. Kinnisvaraarendajat ei või usaldada. See on meie elukogemus siin.

Aga linnavalitsusega oli ka juhtum, kus planeeringumenetluses saite tingimused kokku lepitud, aga pärast neid muudeti ja sellest avalikust kokkuleppest mindi üle.

Aliis: See oli seesama Herne 42.

Heiki: Tunnistati, et vead ei kordu enam, et on tehtud viga, aga ega seda viga siis parandama ei hakata sellepärast. Sest raha juba siin liikus ja…

Aliis: Muidugi selle asjaga tuli veelkord esile palju-palju laiem probleem Eesti ühiskonnas, kui on see Supilinna asi. Milline on üldse kodanikualgatuse korras loodud ühingute staatus. Ja millised on nende õigused. Ühelt poolt Riigikogu on võtnud vastu kodanikuühiskonna arengukava ja kõik need valitsejad ütlevad, et tuleb arendada kodanikuühiskonda, umbes et kodanikud on süüdi et nad ei arene ja siis antakse mingeid rahasid – ühesõnaga juttu on hästi palju. Aga kui reaalselt hakata vaatama, millised õigused on sellel toimival kodanikuühendusel oma põhikirjaliste eesmärkide eest seismisel, antud juhul meil Supilinna elukeskkonna säilitamisel ja arendamisel, siis tegelikult ilmneb, et isegi kui midagi on tehtud seadust rikkudes ja meie huvide vastaselt, siis haldusmenetluses peab olema isiku õigusi rikutud selleks, et ta saaks otsust vaidlustada. Ja siis ilmneb, et sellel kodanikuühendusel, kes seisab oma põhikirjaliste õiguste eest, mida on õigusvastaselt rikutud, ei ole tegelikult põhjendatud õigust kaevata selle asja peale.

Teie ei lähe siis Arhusi konventsiooni alla ka mitte?

Aliis: Oleme üritanud vaidlustada Supilinna kavandatavat meelevaldset ehitustegevust sel alusel, et see kahjustab inimeste elukeskkonda, kuid oleme saanud vastuse, et keskkonna all peetakse silmas kitsalt looduskeskkonda. Eesti seadused või vähemasti nende tõlgendused on sellised, mis ütlevad, kodanikuühenduse huvi ei ole põhjendatud ja piisav huvi otsuste vaidlustamiseks. Et kui naabri huve rikutakse või isiku enda või kui tema vara sellest väheneb, siis on tal põhjendatud õigus vaidlustada, aga mitte sellel kodanikuühendusel. See on hästi valus koht, põhimõtteline konflikt.

Kas te kaalusite siis mingite planeeringuotsuste vaidlustamist kohtus?

Aliis: See oligi see Herne 42, kus me esitasime vaide ja saime linnalt vastuse just nimelt sellel alusel, et see ei riku meie õigusi. Ja kohtusseminekul on alati ka potentsiaalne kaotus võimalik, ja siis on see juhatus, kes peaks selle kinni maksma. Meil ei ole nagu moraalset õigust sellega riskida.

Heiki: Ärme siiski midagi välista. Elu võib kõike tuua siin.

Aliis: Õigem oleks muidugi minna, aga seal on ka omad ohud ja tükk tegemist. Aga see on ka küsimus, mida peaks laiemalt tõstma üles. Kuidas see ikkagi niimoodi on, et nad jätkuvalt räägivad sellest kodanikuühiskonnast ja kui on reaalne asi, ja inimesed teevad ilma midagi küsimata, vabast tahtest, siis neile ei võimaldata.

Ja kui on ka õigusvastased asjad…

Aliis: Just nimelt. See alus on täidetud, miks saaks kaevata – asi on õigusvastane. Aga kaebajal ei ole põhjendatud huvi. Täitsa absurd.

Heiki: Aga paar asja on hästi läinud ka ja need on suuremad asjad. Üks kus saavutati kompromiss, mis rahuldas mõlemaid osapooli, on Herne tänav. Sest algne plaan oli, et Herne tänavale tuleb lausasfalt – kõnniteed asfaldi alla ja sõiduteed ka. Ja sellega oli kaks aastat tagasi hästi tõsine ja põhimõtteline väitlus linnaga, et mis siis ikkagi peab saama. Aga nüüd see keskne telgtänav on saanud rahuldava välimuse. Ta pole küll päris see, mida me tahtsime, ehk natukene enam muud katet kui asfalt.

Aliis: Sinna Herne tänavale tuleks Heikile monument püstitada, sest tema oli see, kes idioodi järjekindlusega seda asja ajas. Mitte keegi ei uskunud, et sellest tuleb midagi välja. Ja praktiliselt oldi loobutud, et olid küll need munakivide aktsioonid, aga enamiku teadvuses ikka nii, et võtame nad sealt ära, äkki vähemalt kusagil mujal saab kasutada kunagi. Ja õhtuti seltsi inimesed käisid tänavat ehitamas või lammutamas, eks ole. Aga Heiki oli see, kes lõpuni uskus, ja ajas seda asja ka siis, kui see tundus täiesti lootusetuna. Kui tema ei oleks seda asja enda peale võtnud, siis ei oleks ka selts võtnud ja ei oleks sellest midagi tulnud.

Heiki: Teine asi on see, et enamus Supilinna sai miljööväärtusliku ala staatuse. Kuigi see on praegu üks suur mull, millel ei ole mingisugust katet, kuna selle mõiste sisu ei ole Tartu uues üldplaneeringus avatud. Ta on lihtsalt miljööväärtuslik ala. Aga no asi seegi. Jutt oli, et uue ehitusmäärusega täpsustatakse, mis see miljööväärtuslik ala on, aga nüüd selgus õiguskantsleri hinnangul, et omavalitsuste ehitusmäärused ei ole suurte seadustega kooskõlas ja asi on jäänud jällegi ripakile. Aga ilmselt tänu sellele ka on ikkagi öeldud, et meie arenduskava ja seal olevad keskkonnanõuded lähevad sisse tulevasse teemaplaneeringusse. Mingisugune õiguslik vihmavari on ikkagi saadud sinna, kus seda enne peal ei olnud. Ja kui see teemaplaneering nüüd tuleb, peab sellele panema põhilise energia. Sest see saab olema alusdokument, mille alusel hakkavad igasugused planeeringud ja projektid olema. Konkreetselt ühe projektiga võib ju ütelda, et mulle selle maja see nurk või katuseviil või aken ei meeldi, aga kui ei ole tal õiguslikku raamistust, mille alusel neid asju nõuda, siis saadetakse meid pikalt.

Aga mis asjus te linnavalitsusega veel suhtlete?

Heiki: Eks need planeeringud on ikka põhiline valuliin.

Aliis: Mingid väiksemad asjad – lammutusload, puude mahavõtmised, veereþiimi muutused ehitamiste ajal… Muide, lammutustega on meil küll hästi läinud, tänu meie aktiivsele pahandamisele on kaks maja praegu alles jäänud – see Supilinna kõige vanem maja – Herne 34…

Heiki: …nüüd on ilusti korda tehtud…

Aliis: ja siis Kartuli 6, mida küll heidetakse meile jätkuvalt ette, et meie justkui tekitasime omanikule korvamatu kahju, et oluliselt kallim oli tal seda vana üles ehitada. Nagu mingi oma kapriisi pärast. Seda on linnavalitsus meile veel hiljaaegu ette heitnud.

Heiki: Ja mingite kümnete aastate pärast on see säilinud vana maja palju hinnalisem ka rahas mõõdetuna kui need uued fiboplokist või millest need uued karbid on, mida tehakse.

Aga kuidas teil õnnestus seda lammutamiskorraldust vaidlustada, kas see käis lihtsalt?

Heiki: Teatud olukordades me saame olla kaalukeeleks. Linnavalitsuses on ka inimesi, kes seisavad kultuuri-ja miljööväärtuste eest. Kui me ikkagi ühist asja ajame, siis katsume seda koos teha.

Aliis: Ja muidugi tuleb ära märkida, et Supilinna päevade korraldamisel on meil väga hea suhe linnavalitsusega. Raha jääb küll kogu aeg vähemaks, aga alati antakse.

Aga kes need väljastpoolt organisatsioonid ja seltsid on, kellega te suhtlete või koostööd teete mingites asjades?

Aliis: Säästva Renoveerimise Infokeskus, rohelised… hästi oleks abiks, kui sellest Karlova Seltsist, kes osaleb natuke Karlova päevade tegemisel, saaks asja. Planeeringute küsimuses nad veel piisavalt ei võta sõna. Minuarust on ka linnal see valmisolek, et väga hea, kui seal Karlovas ka midagi toimuks. Nad heidavad meile tihti ette, et me oleme üksikud. Et me ei saa ju mingeid asju teile anda, see on ju kogu linna probleem. Karlovas on meil veel ilusamad majad ja miks siis nüüd jälle Supilinn. Selles mõttes oleks jube hea, kui Karlovas tekiks selline tugev ühendus, keda saaks partneriks võtta ja mingeid asju ühiselt teha. On ju linnal see suhtumine?

Heiki: On-on, Karlova on nagu pailaps, nemad on parem ja väärtuslikum arhitektuuriliselt, ja mis miljöö meil siin on, ei ole ju midagi, aga vat Karlovas, seal on. Et miks me peame Supilinna säilitama, kui Karlova on rohkem väärt.

Aliis: Mul on ka tunne, et linnal on see valmisolek, et kui sealt tekiks midagi, seda siis toetada. Siis oleks meie huvides, et saaks koos midagi seal teha. Linn on juba välja öelnud, et nad toetaks neid, ja siis saaks vast ühiselt tegutseda.

Paar kuud tagasi helistas mulle üks inimene Aida tänavalt, kunagine naabrinaine, ja nendel oli ka see probleem, et hakati õue peale mingit kortermaja ehitama. Ja nad minu teada vaidlustasid selle. Nii et midagi hakkab seal tekkima.

Aliis: Nojah, lihtsam olekski teha seda koos, et keegi hoiab kogu sellel asjal silma peal. Karlovasse on tegelikult ikka ilgeid asju ehitatud. Palju rohkem kui Supilinna. Seal on kõvem maa ja esialgu ehk näis atraktiivsem.

Aga kas seltsil on rohkem kaalu linnavõimude silmis kui üksikisikul?

Aliis: Õiguslikult tal võibolla ei ole. Aga kõneleda oma mõtteid läbi seltsi, ajakirjanduse veergudel ja kui ta on partner linnaga suheldes, on üks ühele ikka vahe sees, kas on keegi kodanik X või selts. Ma arvan, et seda me tunneme ise ka, et läbi seltsi ajades on asjal rohkem jumet.

Teie ajalehe, Supilinna Tirina kohta tahtsin ka küsida, kuna ta alguse sai?

Aliis: 2003 ja nüüd on iga aasta üks number olnud.

Heiki: Aja leht, jah…

Supilinna aeg vist käibki kohati sellise kiirusega…

Aliis: Iga kevad lööd silmad lahti jälle… :)

Aga kuidas ta inimestele postkasti satub?

Heiki: Satub või ei satu…, see aasta postitati teda hoopis kesklinna ja jäid Supilinna inimesed ilma. Eesti Post tegi siin parajat bläkki. Inimlik eksitus või lohakus… aga Eesti Post on meil ikka postitanud teda.

Kes teil lehte veab, kuidas te lugusid sinna saate?

Heiki: Eks iga aasta umbes veebruaris tekib küsimus, et kes see aasta lehte toimetab ja kokku paneb. Ja umbes samal ajal tullakse kokku, see aasta oli kümmekond inimest, ja mõeldakse välja need võimalikud lood ja teemad, mis eelmise aasta jooksul kõige kaalukamad on tundunud ja millest võiks kirjutada. Siis hakatakse välja mõtlema võimalikke autoreid, enamus saab kaetud nendest teemadest.

Aga mingi muu ajaleht on ka siin või on ainult Tirin?

Heiki: Teine on Noor Supilinn, alternatiivne leht, aga ega siin ei ole mingisugust konkurentsi. Lihtsalt on kaks lehte. See teine leht pole seltsiga seotud. Seal on paljud kirjutajad noored ja on teadlikult tehtud selleks, et noori inimesi kirjutama panna.

Aga mis raamat see “Supilinn minu elus” on?

Heiki: Eks ta on inimeste raamat. Need, kes Supilinnas on elanud, saatsid oma kirjatöösid. Kolm aastat tagasi oli siuke üleskutse, et saatke oma asju teemal “Supilinn minu elus”. Ja siis tuli nii palju toredaid ja sedavõrd tugevaid kirjatöid, et kõik need kirjatööd, ühe väikese erandiga, läksid raamatusse sisse. Mitu tahku on sellel raamatul – üks on see linnaosa, kuidas ta läbi inimeste paistab ja teine see, mida ta inimeste jaoks tähendab. Ja see ajaline mõõde seal juures, alates kolmekümnendatest kuni praeguseni. Kuidas on muutunud paljud asjad ja mõned on ikka väga stabiilsed.

Endal tuli mõte, et võiks Supilinna fotoraamatu ka teha.

Heiki: Oleme täitsa mõelnud, et neid raamatuid võiks olla mitu ja nad võiksid olla erinevad. Üks võiks olla kunagi näiteks lindistatud asjade põhjal, lindistatud jutu katketele üles ehitatud. Ja fotoraamatuid praegusest ajast ja vanadest fotodest. Leal (Lea Teedema) on tegemisel raamat Supilinna kruntide ajaloost, et kuidas kruntide kaupa siin see minevik on olnud.

Aga mismoodi te Supilinna tulevikku näete?

Heiki: Väga palju ikkagi sõltub sellest, kui palju ehitatakse juurde, kui palju teda tihendatakse, sest iga tihendamine võtab tüki sellest asjast ära. Kui palju õnnestub seda piirata. Praegu õnneks Tartu üldplaneeringus on sees miljööväärtuslik ala, ja selle eesmärgiks on krundistruktuuri säilitamine. Aga siin jällegi linna üldplaneering ütleb ühte, aga tegelik praktika on teine. Krunte tükeldatakse ja soositakse kruntide tükeldamist ja uute tänavate rajamist. Täiesti üksteisega vastukäivad õigusaktid on. Ja linnavalitsust see vastuolu ei sega. Üks ütleb, et hoiame, ja kehtiv Supilinna üldplaneering ütleb, et teeme siia kuus või seitse uut tänavat, lammutame hästi palju maju maha, tihendame hoonestuskrunte ja suurendame elanike hulka, ja ei ole kellegi mure, et on kaks vastuolulist dokumenti, mõlemad kehtivad.

Aga mis hiljem kehtestatud on, sellel peaks teise ees juriidiline jõud olema.

Aliis: Seal on see probleem, et alati hakatakse igakordselt kaaluma ja võrdlema neid norme. See kollisioon või konflikt tuleks sealt ära kaotada, kui on teada, et ta seal on. Ei tohi hoida sellist õiguslikku olukorda. Kui ta on, siis tast saadakse, jah, üle sellise tõlgendamise teel, aga see, kes neid asju vastu võtab, peaks hea seisma selle eest, et teda ei olekski.

Heiki: Mitte meie ei peaks seda kogu aeg meelde tuletama ja ootama vastuseid, mida ei tule, vaid normaalne oleks, kui linnavalitsus tegutseks nende reeglite järgi, mis linnavolikogu on paika pannud.

Ergo: Inimesi tuleb Supilinna juurde ja ehitatakse ka. Kätt ette ei saa panna. Aga nad saavad aru, kuhu nad on tulnud ja hakkavad väärtustama seda, mis siin on omanäolist ja vanamoelist. Ja selle maja omanikud varsti lasevad selle traataia sealt ära vahetada, sest nad saavad aru, et see ei sobi siia ja see on nõme. Või on isegi nii tarmukad, et vaatavad, et neil pole nii suurt parkimisplatsi vaja, võtavad osa sellest üles ja teevad sinna lillepeenra. Ja väga ootan ma seda, et plastaknaid hakatakse puuakende vastu välja vahetama. See võiks tulla. Et inimesed, kes on progressiusus midagi suure hurraaga teinud, need saavad jalad alla, või vahetavad majad omanikku ja kellele siin ei meeldi, lähevad ära ja tulevad need, kellele meeldib. Meil siin naabermajas, kui aknaid vahetati, siis me võtsime vanad aknad kõik enda juurde pööningule. Kahjuks lengid nad saagisid puruks, aga aknad on väga tugevad. Heakorda ka tuleb ja kõik muutub paremuse poole. Inimesed panevad energiat sisse.

Aliis: Minul on üks asi veel hinge peal. See on see Supilinna ja Tartu linna vastandamine. Et justkui oleks mingi Supilinna huvi ja mingi Tartu linna huvi. Meie arusaam sellest asjast on, et Supilinn on väga palju ja eelkõige Tartu linna huvi. Tegelikult Tartu linn on see, kes võidab sellest kõige rohkem, et tal on Supilinn. Sellest peaks rohkem aru andma. Suhetes linnavalitsuse või ükskõik millise tartlasega, tema ja tema kodu võidab sellest, et siin on üks huvitav nähtus, mille võrra linn on mitmekesisem ja on millele toetuda. Välismaalased oskavad seda kohe väärtustada – Tartu, see on see koht, kus on see Supilinn. Kuidas me ise ei oska sellele tähelepanu pöörata, et Tartu Supikast palju võidab. See oleks võinud olla ka teemaks, kui Eestile kultuuripealinna valiti. Siis ei mainitud Supilinna üldse, kuigi muidu seostatakse Tartus huvitavat ja loomingulist tihti just Supilinnaga. Et Tartu linn pigem tajub praegu Supilinna enda jaoks murena, mitte potentsiaali, võimaluse või uhkusena. See on see, mida lihtsalt ei osata praegu märgata. Ja kui meie midagi nõuame, siis meil ei ole mingit spetsiifilist Supilinna huvi, vaid me oleme need, kes ka väga armastavad Tartu linna oma kodulinnana. Ja eelkõige tahavad, et Tartu oleks tore koht oma Supilinnaga.

Võibolla linn on siin fikseerunud nendesse negatiivsetesse emotsioonidesse, mis vaidlustega on kaasas käinud.

Aliis: Jah, aga tegelikult peaksid oskama ka nemad strateegiliselt mõelda ja näha seda võimalust.

Heiki: Selge on see, et ametnikule oleme me paras probleemne seltskond, kes teeb lisatööd. Sest muidu on niikuinii igasugu asju ja kodanike kaebusi üle terve linna, aga nüüd on mingisugune seltskond, kes tekitab ekstra lisaprobleeme ja natukene kõrgemal või üldisemal tasandil kui konkreetse inimese üksikmure. Aga sinna ei ole midagi teha.

Mäletan, et see aeg, kui teil olid vaidlused Europani planeeringu üle, oli linnavalitsuse planeerimisosakonna ukse peal loosung: „Ülemaks kui üldplaneering, kallimaks kui Europani, tuleb Supilinna Seltsi tunnistada”. Nii et eks nad üritavad ka vist seda veidikese huumoriga võtta. Ja iga linnaosa kohta sellist asja vist ei ole.

Heiki: Eks see Europan oli üks kesine kompromiss, siiamaani süda valutab, et tast ikka parki ei tulnud. Tervikuna oleks võinud jääda rohealaks. Ehitatakse siuksi täis, tihedalt.

Kui arendajatele oleks midagi öelda, siis mis seltsi poolne sõnum võiks olla?

Ergo: Nad peaksid seda kanti armastama ja hindama enamal viisil, kui et see on mingi tulus investeering – odavalt osta, arendada ja kallilt maha müüa. Hea oleks, kui need inimesed mõistaksid seda koha vaimu, seda olemust, mis selle fenomeni loob. See on mingi vahekord linliku miljöö ja aedlinna vahel. Kui arendaja ehitab kogu krundi maja täis ja reklaamib seda internetis kui elukeskkonda roheluses, siis see on nonsenss. Nemad ehitavad siia parasiitmaju, kellel on rohelus teiste aedade ja teiste suurte kruntide arvelt. Kui nad ka mõistaks, et haljastusse investeerimise ja kõrghaljastuse tekitamine on ka osa keskkonnast ja nemad samamoodi peaksid sellest osa võtma, mitte ainult teiste aedade arvelt. Aga kuidas nad sellest aru saaks? Kõige parem oleks, kui oleks siin elavad arendajad, kes mõistaks seda ja teeksid miljöö ja rütmiga sobivaid asju. Või oleks inimesi, kellel oleks küllalt raha, kes armastavad seda kanti ja panevad oma putka püsti. Nagu Herne 34 need Intsid – ma näen, missuguse hoole ja armastusega nad seda maja tasahaaval teevad. See on niivõrd hea tundega tehtud.

Huvitav, et linnavalitsus siis ei kehtesta miljööväärtuslikul alal piisavaid tingimusi, et need täisehitusprotsendid ei oleks nii suured ja haljastus oleks olemas.

Ergo: Kõik on juriidiliselt korrektne, kui moeväljendit kasutada. See lähtub ka mingitest piirmääradest, mis on ette kirjutatud. Võibolla nad ehitaksid veel rohkem muidu. See on kõigiti maksimumi peal.

Ilmselt ka see, et seda miljööväärtuslikkuse mõistet pole seadustes lahti kirjutatud. Tal pole mingit katet. Selle suunas tuleks tegelikult liikuda, igal pool on need teemad õhus.

Ergo: Kui siit kõrvaltki vaatad, siis planeering nägi ette lippaeda, aga arendaja tegi lippaia ainult vastu tänavat, aga vastu teisi krunte on võrkaed pandud või mis selle nimi on. Meie ärksad naised siin tõttasid õiendama, aga linnavalitsus laiutas käsi, ütles, et mis seal siis ikka, kui nii siis nii, peaasi et väljapoole näeks, et kõik on kena. Sisulist tunnet või mõtet, et sellel on mingi väärtus, see on noh ikka.... no mis siin vahet on. Kui need arendajad saaksid aru, et on küll vahe, mis aed on, või pisiasjadest üldse ja väärtustaks seda. Siis oleks hirmus lahe.

Tegelikult võiks ju arendajatele ka näiteks Supilinna päevade käigus koolitusi teha, et mis see Supilinna miljööväärtus on.

Ergo: Arendajate telk :) Aga võibolla tõesti, seda tuleks kogu aeg väsimatult korrata-korrata-korrata, võibolla siis midagi juhtub või jõuab kohale. Ühekorra ütlemisest, veel vähem mõtlemisest või siin omaette soigumisest ei ole erilist tolku.

Võibolla see ka aitaks, kui oleks heade värvide kampaania kõrval ka miljööväärtuslikel aladel heade ehitiste või planeeringute kampaaniad. Mingid motivatsiooni-punktid, mis nende jaoks ka midagi tähendaksid. Võibolla hakataks siis ka mingit arenduskultuuri tekitama. Selliseid ebakvaliteetseid karpe on igal pool ju.

Ergo: Viimasel Supilinna Seltsi üldkoosolekul ütles Mart Hiob, et pole meil häda midagi, et muudes linnaosades on olukord märksa hullem. Aga palju see lohutab ikkagi.