Tundeline teekond, Margit Veromann

TUNDELINE TEEKOND

Margit Veromann

Kujutagem end alustuseks keskaegse Jakobi värava taha Krooksu kõrtsi juures ning piilugem selle värava praost sisse. Meie silme ees avaneb vaade väikesele puumajakestega Jakobi eeslinnakesele, mis linnamüüri taga karmides tuultes alatihti räsida on saanud.

Kroonuaia tänavat, õieti viie tee risti ületades, torkab silma, ehkki põlise supilinlase silm on sellega juba harjunud, Koreli maja, mis mäletatavasti kõdurajooni majadest esimesena sai ülle ontliku ja igati euronormidele vastava kuue. 1997. aastal otsustas linnavalitsus selle maja lammutada, sest see mõjuvat oma välimusega äärmiselt masendavalt ja petvat ära nii väliskülalisi kui põlistartlasigi, jättes mulje, nagu algaks sealt hoopis mingi muu linnaosa. Sellist desorienteerivat visiitkaarti Supilinn küll ei vajavat, kas maja ehitajad tollal kaitsepolitsei poolt vastutusele võeti või mitte, on selguseta. (Kas selles loos nüüd tõetera ka sees oli, otsustagu lugeja ise).

Nüüd, kus oleme juba väravast sisse astunud, tahaks vaadata korraga kohe mõlemale poole. paremal puutub silma linnaosa piirile jääv omapärase arhitektuurilahendusega õue poolt sammastatud puumaja, mille õues kevaditi palju kellukesi õitseb; vasakule, Koreli maja kõrvale jäävad mõned tühjad puulobudikud, ühes neist elas kord poetess Marie Heiberg. Valveteenistuse suurest kõrgest majast ma muud ei tea, kui et seal ikka alati lipp lehvib ja et majas on kahe korporatsiooni- Indla ja Fraternitas Liviensise peakorterid. Allkorrusel töötab pagar ja asus ka Kringlipood, mis nüüd, ilmselt jälle euronormidele mittevastavuse tõttu suletud on. Supilinna piirest küll pisut väljapoole jääv kuid siiski oma olemuselt Supilinna pood oli ka Toome kauplus, mis samuti nüüdseks suletud. Euronormidele jalgu jäädes kaotame me palju säilitamisväärset. Mis teha, kui arvelaud ja koonusjad mahlalaskmisnõud nende nõuetega kokku ei sobi, isegi sellisesse kontrastide linna nagu seda on Tartu. Aga astuks nüüd lüüriliselt vahepeatuselt jälle Supilinna üht netimat tänavat pidi edasi.

Küllap võin end õigusega põlissupilinlaseks pidada, sest elan siin juba 16 aastat. Too hall valveteenistuse kivimürakas oli väikeste puiste majade vahel nii suur kolakas, et mina tema otsa iialgi ei vaadanud, seepärast mäletangi eelkõige maja esimesel korrusel töötavat pagaritöökoda, mis loomulikult töötas ka öösiti. Ernst Enno viisi Tartu valgeid öid ja noorust nautides käisime me mehega hahetavas koiduvalguses sealselt pagarilt sooje saiakesi taga nõudmas.

Mõlemale poole vaatama kustuvad järgmiste majakeste lagunenud seintele kinnitatud mälestustahvlid seal elanud kuulsate eesti kirjanike nimedega. Vilde ja Sööt. Tammsaare nimetahvel jäi seljataha, Jakobi värava lähedusse. Oh mo vaene Läti Seltsi maja! Karm on olnud sulle sinu elusaatus. Põlenud, lagunenud, vahepeal korda tehtud ja jälle põlenud ja lagunenud...selliseks sa vist jäädki, õnnetu roheline konn. Aga õuepealses majas elatakse. Seal elab, tean, üks sümpaatiline noorpaar, kes vahest mulle jalgratastel vastu tuleb. Noored armsad inimesed sõidavadki palju just jalgratastega, mitte mauntinbaikidega, vaid niisuguste roostes ja käikudeta 50-ndate ratastega, mis nende enda välimusega suurepäraselt harmoneerub. See Söödi maja on ikka ilus maja, pean iga kord tõdema, kui sealt mööda juhtun minema. Haruldaselt sümmeetriline. Majarahvas hoolitseb ka selle eest, et maja pidevalt uusi värvikuubi saaks. Pea igas majas on elanud mõni mu tuttav. Söödi maja kõrval üürisid 90ndail elamist Kadi ja Andres Gross, viimane minu kursusekaaslane ja nüüd ülikoolis õppejõud; kõrges punases, ukraina üliõpilaste majas elas Postimehe ajakirjanik Kristel Rõss, edasi tulevad, paremat kätt teed kunstnik Saare Pauli maja, kaugemal kõrge punase katusega rohelises majas elab kunstnik Eve Luik. Kolm ilusamat Tähtvere tänava maja on kõrge kollane, madalam hall kivist maja ja kõrge punase katusega roheline elamu. Suursuguses kõrges kollases majas elas kunagine õlletehase direktor Pallo, elanikud on mäe pealetungile valmistudes loonud maja taha omapärase lahendusega õue. Mitmetel majadel viinud aastakümneid tagasi mäele ka sillakesed, krundid ulatuvad praegugi veel mäekallakule ja mäe otsagi. Ainsas üdini sirges hallis kivimajas elas kunagi näitleja ja Tartu folgiema Anne Maasik. Anne majale oli mägi sedavõrd selga tunginud, et maja taga jalatäitki ruumi astuda polnud. Tähtvere tänava elanikud omavad ent ometi suuri aiakrunte, mis sellest, et krundid asetsevad peaasjalikul vertikaalis. Oo, mäletan seda vahvat õuemaad, elasin ise veel 6 aastat tagasi selles armsas kollases majas, mis praegu tellingute ja halli krohvikorraga kaetud, maad, mida oli napilt 3 meetrit seinast mäeni ja kuhu ei tahtnud ära mahtuda liivakastki. Aga kujutluspilt lõi aknast välja vaadates hirmus ilusaid kujutelmi, kuidas mäge võiks silmailuks kaunistada. Vaimusilmas asetasin mäkke astanguliselt seisma puukujukesi, keda troonima arvasin ülima olevat mingi pühakulaadse. Kevaditi jälgisin sõnajalgade pungumist ja lehepungade pakatamist. Ainult lehtedest puhtaks kraapida oli seda mäge rist ja viletsus. See-eest peitis mäekene endas vahvaid koopaid, kuhu lastele sisseronimine rangelt keelatud oli, kuid kuhu nad koos uudishimulike vanematega võisid minna. Koobastes olnud sõja ajal varjendid. Talvel andis lumine mäekülg varjulisse kööki tublisti valgust.

Tänavapoolsetest akendest välja vaadates sai jälgida tuntud keeleteadlase Baudouin de Courtenay maja saatust. Üldiselt inimsõbralikus ja väikese kriminaalsusega rahulikus linnaosas armastas see element kokku käia just sellesse majja ja maja hoovist otse läbi Lepiku tänavasse, kus ka veel nii 10 aastat tagasi pätte, krahve ja puskariajajaid suisa massiliselt elas. Ägedamalt tegutsesid just teismelised poisikesed, kes tänaval väljakutsuvalt suitsetasid, jõid ja karjusid ning siis, kui meri põlvini, tühjaksjäänud majas kolistasid ning sellele tagatipuks tule räästasse panid. Tulekahjuhirmus elasime pikka aega, eks mõne meetri kaugusel maani maha põleva maja kuumus sulata kuskile hingesoppi paranematud armid vist. Mõnda aega oligi vaikus, ühel ööl äratas meid metsik eterniidipragin ja paukumine. Põles Pikkuusi ladu, kannatada sai teatavasti ka Merca maja, meie sugulased elasid siis juba mujal, samas korteris, kus nüüd Merca, elas omal ajal loodusfotograaf ja kirjastaja Peeter Veromann perega.

Nii, olen jutujärjega jõudnud Marja tänava otsa. Treppide juurde, mis pealesõjaajal olid puust, jääb kunagine pood, maja neljakandiline aken veel meenutab seda. Mõtisklen just parasjagu, kuipalju elab Supikas tudengeid, kuipalju käraka-karlasid, kunstnikke, muusikuid, näitlejaid ja ülikooli töötajaid. Saan ühiseks vastuseks - no ikka elab. Marja tänavast paistab kätte kunagine InBoili maja, tema elas minu ajal seal vaid mõned aastad, mida mulle meenutab Jää-ääre "Väike puust linn". Ühe silma naerma ja teise nutma paneb nn. koerte maja, mille katkisest katusest ja kustunud aknasilmadest alailma koertekarjad välja vahivad. Ja oh neid räpaseid õuesid! Oh hoidku neid õuesid! Millises aegruumis elavad sealsed inimesed, ei suuda ma küll mõista. Ilmselt astus just siin autost välja ajakirjanik, kes 4 aastat tagasi Postimehes kirjutas, et Supilinn on linna häbiplekk ja temast suurem osa tuleks maha lõhkuda. Piisaks vaid paarist-kolmest julgest ametnikust, kes ometi kord välja ütleksid, et see Hiinalinnaga sarnane linnaosa võiks oma kolmekorruseliste ja kõrgemategi mõnusate bungalotega olla kui üks ihaldatav uusrikaste privaatrajoon. Linnaosa kummaline nimi võivat säilida, lubanud leheneeger lahkesti. kõrvalmajas ehitab Fred Jüssi poeg Ivar endale katusekambreid ja juurdeehitisi. Ühes funktsionalistlikku stiili majakese õue on pandud kenad laternad ja õues kasvab suur leinakask, eriti armas hiirekõrvul.

Astun laululava poole edasi ja jätan seljataha ilmselt ainukese Tartu muldpõrandaga maja, kummalise lahendusega suvila ja aiamaja tüüpi uusehitisekesed, millel uhkeldavad sambad ning vaatan sisse ühte minu jaoks kenamasse ja hoolitsetumasse tänavasse selles linnajaos, Meloni tänavasse. Kõik majakesed on justkui van Goghi maalil - kenad pastelset, õigemini Edgar Kanti moodi - nuuget karva. Tänavas elavad kunstnik Ago Teedema ja ajaloolane Heiki Valk, tean. Ja et kaks maja oli hiljaaegu müüa. Ühel neist suud vett jooksma panev suur aed. Sood ei märka silm enne, kui ühes Piiri tänava maja õueaias. Kui sealne plastmassvoodriga roosalillakreemikas Barbie maja välja arvata, on ka Piiri tänav on oma laia tänava tõttu sümpaatselt supilinlaslik. Vasakule jäävast Allika tänavas ma pole eriti käinud, muusik Aare Tani elab seal. Mööda Melonit sammun siis Hernesse ja panen seal kohe uuesti ja jälle imeks kohalikke teeolusid, mis jalakäijale ja ehk suurt peavalu ei valmista, küll aga autojuhile ja isegi jalgratturile. Õudsed augud Herne ja Lepiku tänavas raputavad segi sisikonna ja vanemalt liikurilt küljest ka jupid ja mutrid.

Herne tänava lõpus on mitu korda tehtud maja, neid on Hernes üldse palju. Pisut arusaamatult mõjub nende seas vaid nn. Põrgupõhja majand. Õige mitu on ka põlenud maju. Eriti tontlikult mõjub õhtupimedas Herne ja Marja nukal laiutav mustendavate aknasilmadega majakolakas. Teises natuke sarnases, kaua aega tühjalt seisnud majas on perekond Reemannid miskit ülakorrusel teinud, tudengite asi, võtab aega. Herne ja Marja risti jäävad veel jehovkade maja, kus läbi aegade justnimelt jehoova tunnistajad elanud ja ilus punaseks värvitud majake, kus oli ka vist mingi firma. Igal juhul Canoni silt uksel seisis. Edasi jõe poole on maja ees autokummidest lillepeenrad. Täitsa vaimukas lahendus. No siis tuleb Kartuula uulits, selle pood, mille kohal käib elav puskariajamine ja lainetav vesi. Supilinnale on väga iseloomulik nähtus - ikka on mõni maja vundamendini vees ja vastukaaluks kuskil mõni põleb. Millalgi käinud nende tänavate elanikud paadiga oma igapäevakäikudel. Keegi ökoperekond Emajõe tänavast käib paadiga turul, meenub mulle. Vaat see on küll vahva! Noh ja siis tuleb hotell. Tea, kas seal ikka ööbitakse? Üpris pime ja mahajäetud tundub teine. Herne tänavas asetsevad ka Supilinna mõistes hiigelsuured majad, mõlemad punased. Üks vasakut kätt ja teine paremat kätt. Vasakut kätt majas elab Enn (Ernst) Lillemets, kunstiühingu "Pallas" juhatuse esimees, kes peale muu veel näitleja, luuletaja, kultuurikriitik. Teine punane maja on vist koguni kokku 4-kordne ja ka kõige väiksemas katusekambris on seal vannituba.

Teispool teed ühes omapärase välimusega majas elab Jaan Aitaja. Herne viinaka kohta ei ütle ma midagi. Mina käin Kloostri poes. Vahest ainult mõtlen, kuidas see arheoloog ja ülikoolivend Rünno Vissak ja tema pere seal üle tee majas öösiti ka hästi magavad. Aga magavat küll, ju ei tee siis melust numbrit. Ainult Jaani kiriku torni ei näe keskaja fänn nüüd enam oma aknast, naaber ehitas miski uberiku ette. Samas majas elas/elab ka fotograaf Toomas Kalve. Aga Kalve-Vissaku maja õuel seisnud kord ESDTP Tartu rakukese peakorter. Tea, kas ka Kingissepp seal õuel ringi luusis?

Astun siis veel mööda Kloostrit mõned sammud jõe poole, näen juba Merca maja turritavaid korstnaid ja tunnen väsimust, miskipärast mõjub mulle isiklikult Oa tänava linnapoolne ots nii nukralt, et ma edasi ei lähe. Ehkki tänava otsas elab Tartu linna vanim majaomanik 104-aastane proua Aadla. Laulja ja näitleja Heilo Aadla vanaema. Kätte paistab veel auväärt bluesiisa Mülleri Sassi maja, kus tema elab ja töötab. Sassi nähes meenub otsekohe mitu pikantset lugu, näiteks see, kuidas kord sõitnud Sassile külla sõber. Muidugi võetud ka viina. Sassi sõbral tulnud häda... Aga veel parem lugu on see: Sass saanud kord sõbraga kokku. Sõber räägib, et Supikas nähtud kord keravälku. Miks välk kerra tõmbus, pärib Sass. Sind nägi, vastab sõber. Või midagi umbes nii.

Edasi ma niisiis ei lähe. Ma hoopis mõtlen, kuidas kõik on kenasti seatud - jõgi lähedal, suusarjad käe-jala juures, pargid (jalutus-, rulluisu- ja lõbustus-), botaanika ehk botaaed, ülikool, kesklinn, Konsum. Sellele mõeldes tunnen nälga ja astun sisse Ella ja Oleegi poodi Kloostri tänaval. Oleeg ulatab mulle mu porgandimehu, mida tal alles eile pakkuda polnud. Täna on, sest Oleeg arvestab ostjate soove. Ülestõusmispühade Suurel Reedel oli see ümbruskonnas ainuke pood, kus müüdi valgeid mune ja kohupiima. Poes seisab ka Mukitädi oma kottidega ja küsib kolme krooni eest kaeraküpsiseid. Patside ja plätudes lapseohtu plikad tahavad osta õlut, Ella ei müü enne, kui passi näeb. Vanapapi minu selja taga ostab troinoid, terve pood on korrapealt lehka täis. Ellagi krimpsutab nina. Oleeg kaalub juustu ja ulatab mulle kogemata tudengitüki. Poodi tuleb kohe kaks krambambulimeest ja nad võtavad juustutüki õlle kõrvale ära. Üks noor naine ei soovi ühegi toiduaine ümber ühtegi kilekotti, sest majal polevat prügikasti. "Kas juba ei jää meelde, et tema kilekotte ei taha", pahandab Ella mehega. "Nu daa daa", vastab leebe Oleeg ja nõustab järgmisi tudengeid veinivalikus. Ja valik on tõesti hea.

Juba üsna väsinud sammul astun saiad-mehud kaenlas (miskipärast pole mul ka ilmaski ühtegi kilekotti kaasas ja ega ma'gi neid salli) ja komistan kivide taha, mis Asmeri hoovist otse Lepiku tänavasse viival jalgrajal jalus on. Asmeri maja hoovi püüti aastaid tagasi tulutult ümbritseda aiaga. ikka lõhkusid Lepikust tulevad inimesed aia maha. Peale mitmeaastasi ponnistusi andsid asmeri omad alla. Poekese trepil teevad plikuskad suitsu, lapsed ronivad puude otsas ja kisavad tänaval. Need puna-mustapõsksed lapsed on tõelised Tartu lapsed, täis elurõõmu ja iseseisvust, kärutavad nad ratastel mööda tänavat, üks neist üürgab kui politseisireen. Sekka kostab üht kui teist ennekuulmatut, aga võib-olla ma ei kuulnud ka õigesti. Lepiku tänava majad omistas herr Lepik, kes ehitas need 19. saj. algul tööliste üürimajadeks. Hiljem võeti majadele hooldaja, kel puudud omandiõigus. Majad läksid linnale ja on nüüd erastatud korteritega. Peaaegu kõik majad on muinsuskaitse all. Olematu alusmüüriga kollakasrohelises majas elas kunagi luuletaja ja tõlkija Jüri Talvet. Nüüd elab seal Martini. Vastasmajas elab kunagise Lasteteatri näitleja ja muusikanaine Merle Antsov, ülikooli lektor Leena Kurvet-Käosaar, edasi perekond Veromann ja perekond Roomeldi, kõrvalmajas perekond Põllumaa ja edasi Art Leete ja Anu Haamer. Millalgi elas ka liivlane Valt. Vaadates vilksti majade vahelt Herne suunas, paistab kätte ka rahvaluullase Ergo Västriku ja Lutsu raamatukogu direktori Asko Tamme maja.

Katoliku kiriku kell lööb kuus õhtul, kohe hakkavad helisema ka Jaani kiriku Peeter ja Paulus, Eemalt paistab kätte veel ka Peetri kiriku torn. Tunne, mis mind valdab, on hell ja tundlik - minu kodu on vaatamata hommepäev sisselangevale katusele ja alt ära langevale alusmüürile minu kindlus. Mitte ühtegi linnajakku ei paista kätte kolme või isegi nelja kirikutorni. See on väärtus, mille pärast mitmedki mu tuttavad on üldse Supilinna kolinud. Supilinna antropoloogiline nostalgia pole ajast ega arust. Ronige üles Tähtvere tänavasse või mäele ja vaadake alla linna peale ühel soojal ja sumedal maiõhtul. Kui ilus oled Tartu valgel ööl! Kõige kaunim on Supilinn kevadel - õrnrohelisest pitsist kumavad läbi kollakas-pruunid majakesed, räämas ja vähem räämas õueaiamaad, kellukeste ja sinilillekestega lillepeenrad, tänavail jooksevad ringi elulusti täis lapsed ja nende vahel seerivad isepäised kassid. Kõik see loob turvalise kodutunde. Võib-olla tõesti vaid sellepärast, et ma elan siin. Aga mulle meeldib see ühest küljest pisutine boheemlaslikkus, ehedus ning stiilsus. Stiilsus eelkõige. Maitselagedust kohtab Supikas tõesti haruharva. Omanäolisust on kõiges - soovis säilitada, materjalivalikus, ilmekail aknail, mida kaunistavad vitraaþid ja maitsekad kardinad, õuedes, kui need just prahti pole uppunud - on vahvad muru-ja lõkkeplatsid. Kuskilt kostab suupillihäält, keegi kuulab gregooriuse koraali. Push up i ja muud sodi kõrvu ei kostu. Maaliline. Nostalgiline. Armetu. Vaene. Armas. Meie oma Supikas.